Anna Elisabethi teekond ilusa nahani
Ilutoimetaja, blogija ja mõjuisik Anna Elisabeth jõudis esimest korda meie kliinikusse pea aasta tagasi. Probleemne näonahk ei olnud enam vaid väline probleem. Kuidas see tema elu mõjutas, mida oleme senini üheskoos ravi jaoks teinud ning millised on tänased tulemused, räägib ta nüüd…
Olin suurema osa 20ndatest eluaastatest oma nahaga sõjajalal ning kontrollimatu akne ja sellele lisandunud rosaatsea röövisid minult enesekindluse isegi pulmapäeval. Vahetasin arste, rohtusid, tooteid ja meetodeid, kuid mure tuli alati tagasi. Ma ei jõua kokku lugedagi kui palju üritusi jäi mul külastamata, rääkimata sellest, et mul on vaid loetud arv koduseid pilte endast koos oma esimese pojaga kui ta oli beebi – tundsin end lihtsalt nii-nii halvasti ja inetuna. Tõtt-öelda arvasin, et olukord on juba lootusetu ja peangi end elu lõpuni peitma, samuti ajas vihale kui üks arst väitis üht ja teine teist. “Kes siis teab, mida teha?” ei suutnud ma mõista, kuidas on võimalik, et tänapäeva meditsiini ja tehnoloogiate juures üks probleem nii palju korduda ja nii kaua püsida saab.
Kõige hullemas seisus oli mu nahk 2018. aasta jõulude paiku ja 2019. aasta alguses sain pisut leevendust nahaarsti kirjutatud geelide-kreemidega, kuid et olin lapseootel (lapseootus ja imetamine lükkasid edasi mitmeid ravikordi), ei saanud ma antibiootikume võtta. Kui selgus, et ma ei saa oma teist last rinnaga toita, määrati mulle antibiootikumid, kuid ka siis juhtus sama, mis kõigi eelnevate antibiootikumikuuridega: 2-3 nädalat pärast kuuri lõppu hakkasid punnid ja tugev punetus tagasi tulema.
Viimase õlekõrrena pöördusin Medemis Clinicu lahkel kutsel nende dermatoloogi Dr Ene Mäestu vastuvõtule ja tundsin esimest korda, et mind päriselt kuulati ja ukse taga polnud kaheksa järgmist inimest, kellega arst tegelema kibeleb. Istusin kabinetis, rääkisin oma murest, ta vaatas ja katsus mu nahka lähedalt ning pakkus variante ja lahendusi, täpsustades kõikvõimalikke kõrvaltoimeid ja tagajärgi. Tundsin, kuidas tahaksin tänutundest nutma puhkeda, sest nii pühendunud arsti polnud ma veel varem kohanud. Lahendus paistis tõepoolest silmapiiril ja ehkki Dr Mäestu hoiatas, et teekond saab olema pikk ja järjekindlus on võti, olin valmis proovima mida iganes. Mu nahamured võtsid mu enesekindluse 20ndates, mida ma ei saa iial tagasi. Ma ei kavatsenud veeta ka 30ndaid ennast peites ja eitavaid RSVP-sid saates.
Pilt Anna Elisabethi nahast ravi alguses
Pärast pooleaastast ravimist Dr Mäestu pingsa jälgimise all sai kontrolli alla ka mu naha olukord. Uusi punne enam ei tekkinud ja nahk oli siledam kui iial varem, mis tähendas, et meigiga sai juba kõike varjata (varem võisin küll punetuse peita, aga punnid ja ebaühtlane tekstuur reetsid ka meigi alt mu mured). Juba uude aastasse astusin tohutult kasvanud enesekindlusega. Jah, mu näos on veel omajagu punetust, aga selleks oli järgmine etapp: IPL punetuse ravikuur. Seda nimelt ei saanud teha enne kui kõik põletikulised protsessid naha peal ja all olid kontrolli alla saadud.
Enne IPL-kuuri käisin nahka turgutamas ka keemilises koorimises, et aidata parandada ebaühtlast nahastruktuuri, tasandada pindmisi kortse. Kusjuures keemiline koorimine sobib suurepäraselt ka põletiku raviks aknelisel nahal, sest see leevendab punetust ja rahustab nahka. Kuna minul oli see esimene kogemus ja nahk pikast põdemisest veel tundlik, tehti mulle õrnatoimeline koorimine, mis sobib hästi punetavale ja tundlikule nahale. Protseduur oli väga lihtne, mugav ja täiesti valutu. Kuni ma pikutasin, puhastas nahaõde mu näo ja kandis siis peale õrnatoimelise hapetest geelkoorija, millega siis pisut aega pikutasin. Seejärel eemaldas ta koorija ja pikutasin edasi niisutava näomaskiga. See oligi kõik. Ei mingeid aparaate ega valgussähvatusi sel protseduuril, lihtsalt nagu kiire, aga oi kui tõhus näohooldus. Esimesel päeval pärast koorimist ei näinud ma justkui mingit erinevust (mis on ka normaalne), aga ülejärgmisel oli säravam ja pehmem jume selgelt tajutav. Kreem imendus justkui paremini, meik jäi siledamalt ja poorid olid ahenenud. Mu ninal on palju musti täpikesi ja nende kogus kahanes korralikult ning ka nüüd, kaks nädalat hiljem on see kogus endiselt väiksem kui varem ja poorid ei karju fotodelt vastu. Üldine näotoon on ühtlasem (v.a rosaatsea punetus – seda keemiline koorimine ära ei võta. Keemilisse koorimisse minnes oli mu põsel üks hirmus kuri igakuine vistrik, mis tegi minekut vaid kolme päevaga, samas kui tavaliselt maadlen nendega vähemalt nädala. Olen hämmingus, kuidas õhukese hapetega geelikihi kandmine näole annab nii mitmekülgseid ja efektseid tulemusi.
Veidi aega hiljem tuli aga see kauaoodatud hetk, mil mulle tehti IPL-kuuri esimene protseduur. Just seda olin ma nii-nii kaua oodanud, kuna IPL lubab anda silmnähtavaid tulemusi armide pleegitamisel ja punetuse vähendamisel ning mõlemaid on mul “tänu” aknele ja rosaatseale omajagu. IPL valgusravist olingi varasemalt kuulnud vaid Medemis Clinicu kaudu ja tutvudes hiljem teiste kogemustega, sain palju julgustust, et see võiks aidata ka mind. Protseduur, hoiatati, võib olla valulik, kuid see tehti minu jaoks nii mugavaks kui vähegi võimalik. Ma ei tundnud hetkekski, et olen “lihtsalt üks klient”, sest spetsialist vestles minuga terve protseduuri vältel, kiitis mind ja julgustas. Uuris, kas mul on ebamugav, kas tahan teha pausi jne. Siit võib nüüd jääda mulje, et protseduur oli väga hirmus, kuid ei olnud seda sugugi. Mõtlesin, kuidas seda tunnet kirjeldada kui valgussähvatused käivad ja mulle meenutas see pisut väikeseid näpistusi või valulikumate kulmukarvade kitkumist (teate küll, need mis on hästi luu ligi). Ebamugavamad olid sähvatused silmade ja suu ümbruses ja selle eest mind ka hoiatati. Need meenutasid kohati nõelatorkeid. Aga protseduur oli väga kiire, nahk niisutati, kanti peale SPF-kreem ja olingi koduteel, lubadusega end hoolsalt päikese eest kaitsta, sest pärast IPL valgusravi tuleb päikesega ekstra ettevaatlik olla! Kuna mul oli alles esimene protseduur, siis ei saadetud mind koju lubadustega, et tulemused on silmnähtavad – selleks tuleb läbida siiski kuur ja olen juba elevil järgmise korra pärast! Mingeid kõrvalnähtuseid mul isiklikult ei tekkinud, ei paistetust, kuivust ega punetust, nii et juba mõne päeva pärast olin tagasi oma igapäevase nahahooldusrutiini juures.
Pilt Anna Elisabethi nahast täna.
Mul on endiselt pikk maa käia, mitu IPL protseduuri veel ees ja mõte tulemustest toob mulle juba praegu naeratuse näole.
Kes vähegi oma nahaga maadleb, soovitan nii-nii tungivalt: minge nahaarstile! Või kui suuremat mure pole, aga ei tea, milliseid tooteid kasutada: pange aeg esteetilise meditsiini õe juurde.
Nende teadmised eri toodetest ja nende toimeainetest ning kokkusobivusest on lõputud ja see konsultatsioon läheb kordades ja kordades soodsamaks maksma kui pidev katsetamine millegagi, mida keegi soovitas. Keegi pole oma nahamuredega üksi ja Medemis kliinik on seda mulle näidanud.
Tunnen, et minust hoolitakse, mul on arst ja õde, kelle poole pöörduda ja koht, kust saada nõu. Seda tänutunnet ei oska ma sõnadesse pannagi, ehkki just seda ma praegu teha proovisin.
Aitäh, Medemis kliinik!
